Kõne Riigikogus Olulise tähtsusega riikliku küsimuse „Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise prioriteedidˮ arutelul

16. mai 2017

Lugupeetud juhataja,

Austatud Riigikogu,

Euroopa Liidu asutamine oli möödunud sajandi olulisim geopoliitiline õnnestumine. Riigid, kes olid 20. sajandil korduvalt omavahel sõjajalal, otsustasid 60 aastat tagasi ühiselt edasi minna. Rahus, vabaduses, majanduslikus õitsengus. Otsustasid asendada riike eraldavad piirid vabadusega liikuda, majandusliku protektsionismi vabakaubandusega ning omavahelise konkurentsi koostööga.  Mõelgem hetkeks kui suure ambitsiooni ja kirka pilguga olid need visionäärid, kes Euroopa ühendamisele aluse panid. 

Ka Eesti jaoks on Euroopa Liidu liikmelisus olnud edulugu. Oleme võrdsena võrdsete seas laua taga kogu Euroopa juhtimisel ning käesoleva aasta teises pooles istume esimest korda ajaloos laua otsas. See, et meil on võimalus arutada Eesti eesistumise programmi, on väga suur asi. Hinnakem seda vääriliselt. 

Head kolleegid,

Ma soovin alustada kiitusest: kuulates peaministri kõnet, võib öelda, et Euroopa Liidu poliitika on üks valdkondi, kus valitsusvastutus on Keskerakonna seisukohti (või vähemasti väljaütlemisi) positiivselt mõjutanud. Kõne oli tulvil kaunitest kujunditest ning kõlab igati Euroopa-meelsena. Mõistagi meeldib selline poliitika ka Reformierakonnale märksa enam varem sageli Euroopa-kriitilisest Keskerakonnast.

Kui vaid Keskerakond ka oma poliitikates järgiks seda, mida Jüri Ratas täna kõneles - avatus turumajandusele, uuendusmeelsus, e-riigi olulisus… aga see on muidugi hoopis teine teema.

Selles kõnes on kenasti kuulda tublide riigiametnike häält. Nii nende 318, kes eesistumise õnnestumiseks palgatud kui nende sadade, isegi tuhandete, kes juba varem riiki teeninud. Ja see on väga hea - oma valdkonna parimaid spetsialiste tulebki kuulata, nende koostatud sõnumit tasub edasi anda. Kuivõrd tegu on peaministri, mitte esiametniku kõnega, ootaks siiski ka laiemat poliitilist visiooni. Mis on see intellektuaalne panus, mille Eesti suudab anda Euroopa Liidu tuleviku diskussiooni? Millist Euroopa Liitu soovime näha 5, 10 või 25 aasta pärast? 

Euroopa Liit vajab uut hingamist, uusi edulugusid. Eestil on võimalus, isegi kohustus, nendesse diskussioonidesse panustada. Veelgi enam, meie roll on neid diskussioone eesistujana vedada. Kõik, kes on vähegi paremini Euroopa Liidu otsustamisprotsessidega kursis, teavad hästi, et 2004. aasta valimisloosung “murrame läbi” ei sobi absoluutselt stiiliks, kuidas Euroopa Liidus asju ajada. Teise äärmusesse kalduv “lohiseme järel” on aga sama hukatuslik ning potentsiaalselt Eesti rolli marginaliseeriv. Seetõttu soovitan keskendudaEuroopa-poliitikale, mille võtmesõnadeks on “veame eest” ja “inspireerime”. Eestil on, millega Euroopat inspireerida, oleme selle nimel üle 20 aasta pingutanud. 

Kuidas peaks Euroopa Liit strateegilistelt teelahkmetelt edasi minema? Kas väliskaubandusele avatud ning toimiva siseturuga liberaalse liiduna või sulguma protektsionismi, et kaitsta eilse päeva töökohti?

Mismoodi saab Euroopa Liit panustada liikmesriikide julgeolekusse, kas see on tegelemine hübriidmeetoditega või koostöö, mis viib ühiste militaarstruktuurideni? Mida saab Euroopa Liit teha selleks, et Ukrainas ja Süürias lõpeks sõda? 

Loomulikult saab eesistumise tehtud ka ilma nendele strateegilistele küsimustele vastuseid pakkumata, aga kas tahame lasta käest võimaluse, kus kõik pilgud on meile pööratud? Tõeliselt edukas eesistuja ei saa endale lubada ümaraid seisukohti ja klišeede pildumist. Mina ootan küll valitsuselt selgemat visiooni, konkreetsemaid ettepanekuid ning eelkõige suuremat ambitsiooni, usun, et ka Eesti inimesed ootavad seda. Väike riik peab mitmekordselt pingutama, et end päriselt kuuldavaks teha. Et meist päriselt midagi sõltuks.

See, kas viime eesistumise läbi kire ja pühendumusega või on see ministrite jaoks lihtsaks tüütuks kõrvaltegevuseks kohalike valimiste kampaania ajal, paistab kaugele välja. Liiga sageli kuulame ELAKis ministrite (halvemal juhul neid asendama tulnud ametnike) vabandusi, et minister ei leia paraku aega ühel või teisel Euroopa Liidu nõukogul osalemiseks. Ütlen nüüd midagi, mille ütlemist eeldaksin ametisolevalt peaministrilt, aga olgu siis meeskonnatöö vaimus aidatud: “Head ministrid. Teil ei ole mitte ühtegi olulisemat töökohustust kui Eesti eesistumiseks valmistumine. Iga Euroopa Liidu nõukogu tuleb kasutada selleks, et ennast laual olevate teemadega ning laua ümber olevate kolleegidega tuttava(ma)ks teha. Selleks, et Euroopa Liidu poliitikaid tunda ning protsesse õiges suunas tüürida, tuleb sellele ka aega ja energiat pühendada.” 

Veelgi enam. Leian, et ministrid peaksid valima, kas pühenduda kohalike valimiste kampaaniale või ministriametile, mõlemat eesistumise ajal lubada oleks liiast. 

Ambitsiooni rohkuse või puudumise kõrval on tähtis ka sõnumi selgus ning usutavus. 

Toon mõned näited:

Eile tekitas EL asjade komisjonis suurt hämmingut asjaolu, et peaministri kõnes olnud julgeolekust rääkides söendatud nimetada Venemaad ega Venemaalt tulenevaid ohte. Sõda Ukrainas, katse mõjutada Prantsusmaa presidendivalimisi, küberrünnakud ja ajupesu valeuudistega on paraku vägagi tõelised, mitte näilised. Euroopa Liit näeb Venemaalt tulenevaid ohte palju klaarimalt kui aasta või paar varem ning ka Eesti ei tohi siin leigust või suisa ignorantsust demonstreerida. Ma tänan, et Riigikogu märkuseid on kõne lõppversioonis kuulda võetud. Selleks, et Euroopa Liit oleks lisaks 20. sajandile ka 21. sajandi olulisim rahuprojekt, peame järjepidevalt seadma väärtused kõrgemale lühiajalisest kasust ning see põhimõte peab olema selgelt sõnastatud ka Eesti eesistumise programmis. Iga kord. Ilma, et keegi peaks meelde tuletama.

Teiseks näiteks hägustuvast sõnumist on ühelt poolt kiiduväärne e-teemade rõhutamine kõnes ja teisalt Eesti e-eduloo oluliste osade, näiteks e-valimiste, kahtluse alla seadmine valitsusliidu juhtivpoliitikute poolt. Kumb see siis on? Kas edulugu või probleem? Kas kärbime kodus või soovitame teistelegi?

Üks on kindel, püüdes erinevatele auditooriumitele erinevat sõnumit saata jääb lõpuks narriks mõlema ees. 

Hea Riigikogu,

Ma olen täiesti kindel, et Eesti eesistumine õnnestub. Õnnestumise garandiks on needsamad äsja ametisse asunud 318 ametnikku ning sajad, isegi tuhanded teised, kes juba varem Eesti riiki teenisid. Tunnen neist isiklikult paljusid ning usaldan neid täielikult Eesti eesistumist läbi viima. 

Muuseas, kas keegi suudab meenutada mõnda eesistumist Euroopa Liidu ajaloos, mis oleks avalikult ebaõnnestumiseks kuulutatud? Õige vastus on, et sellist eesistumist ei ole. Euroopa Liit on alati edasi liikunud ning liigub kindlasti ka siis, kui Eesti tüüri hoiab. Kas sellest aga piisab, et meie ise Eesti eesistumisega rahule jääksime? Või tuleks latt seada selliselt, et Eesti eesistumine kujuneb tähenduslikuks kõige olulisematel teemadel? 

Sisimas me teame vastust. Öelgem siis otse välja - Riigikogu soovib näha ministrite suuremat isiklikku panust ning reaalset pühendumist, et eesistumine õnnestuks nii sisult kui vormilt. Soovime selgemaid sõnumeid ja inspireerivat visiooni. 

Edu meile selleks!